Autoga Ulurule

Teisipäeval, 22. augustil, lõppes Boggabris cotton´i hooaeg. Jäin veel nädalaks sinna, sest eesti noormees Meelis, kellega koos edasi reisisin, sai järgnevad 5 ööd gin´is ühe austraallasega bale´ valvata kuni need minema viidi. Tutvusime juuli keskel kui mitmed inimesed tehasest lahkusid ja paar uut asemele võeti. Mõlema esimese aasta viisa oli oktoobri keskel läbi saamas ja tahtsime veel enne seda Austraaliat avastada. Nii saigi ette võetud roadtrip Ulurule. Suure ringiga. Kuigi peamine sihtkoht oli see suur punane kivi keset kõrbe, tahtsime näha muudki huvitavat ja ilusat, mis enam-vähem tee peale jääb.

Sõiduvahendiks sai sõprade Grete ja Oliveri vana subaru forester, mille nad riigist lahkumise tõttu maha müüsid. Meelis ostis selle 400 aud (265 eur) eest. Auto oli juba vähemalt ühe korra Uluru teekonna läbinud, nüüd ootas teda ees järgmine. Ilmselgelt vajas Subsik enne teele asumist natuke kõpitsemist, nt tuli välja vahetada õli ja tagumised amordid. Lisaks uuendada rego (WA) ja teha kindlustus. Teel olles, Adelaide´s, sai ka uued tagumised rehvid alla pandud. Igaks juhuks.

20170826_074552

Subsik repairs

20170830_163440

Bye Boggabri kodu

Kolmapäeval, 30.augustil, alustasime oma reisi. Kõigepealt sõitsime 4-ks päevaks Sydney´sse mu vennale külla. 4. sept hommikul liikusime edasi. Edasise reisi ajal vaatasime ööbimiskohti jooksvalt, pikalt ette ei broneerinud midagi, sest me ei teadnud, kuhu ja millal jõuame. Enamuse ajast ikkagi ööbisime hostelites/motellides, mille valisime välja booking.com lehelt. Paaril ööl magasime telgis, aga seda juba siis, kui õues oli soojem ehk kui me olime rohkem põhja poole jõudnud. Sydney´st Melbourne´i poole sõites ööbisime teeäärses puhkealas. See oli üks kahest ööst kogu tripi jooksul, mil magasime autos. Lasime tagumised pingid alla, tõstsime asjad ette ning tegime autost “mugava” voodi. Ilm oli külm ja jalgadel vähe ruumi, aga kindlasti on ka hullemaid kohti, kus magada. Järgmisel päeval jõudsime vihmasesse Melbourne´i. Olime seal vaid ühe päeva, sest äärmiselt märg ilm ja 14 kraadi sooja polnud linna avastamiseks just kõige soodsamad tingimused. Vaatasime mõned kuulsad grafitid üle, ööbisime hostelis Habitat HQ ning järgmisel hommikul liikusime edasi Great Ocean Road´i suunas.

Great Ocean Road´i ehk Suurt Ookeanimaanteed peetakse üheks maailma kaunimate vaadetega sõitudeks. See 243km pikkune maantee asub Victoria osariigis, idapoolne ots asub Torquay´s ja läänepoolne Allansford´is. Cape Otway National Park´is lootsime lõpuks ometi näha vabas looduses neid imenunnusid olevusi nimega koaalad. Aasta Aussis ja ma pole mitte ühtegi koaalat näinud väljaspool loomaaeda. Ausalt, ma juba kipun arvama, et koaalad vabas looduses on üks halb nali.

IMG_1161

5* Autovoodi teel Melbourne´i

DSCN2732DSCN2733

IMG_1174

Melbsi kõrvaltänavatel. Yo!

DSCN2734

IMG_1218

12 Apostles, Great Ocean Road

IMG_1230

Loch Ard Gorge, Great Ocean Road

IMG_1244

Sa vahi

IMG_1259

Järgmiseks sõitsime Mount Gambier´i, Lõuna-Austraalia osariiki. Seal asub kuulus Umpherston Sinkhole (nim ka Sunken Garden´iks). Kunagi oli see tavaline ookeanilainete korrosiooni mõjul tekkinud lubjakivi koobas, mille lagi aga ühel hetkel kokku vajus. 1886 a. rajas tegelane nimega James Umpherston sinna ilusa aia.

Teel Adelaide´i poole peatusime Naracoorte Caves National Park´is. Naracoorte Rahvuspark oma 26 koopaga kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Nendest 4 on külastamiseks avatud ja me võtsime Alexandra Cave pooletunnise tuuri. Koobastesse on kogunenud loomade kivistisi ligi 500 000 aasta jooksul – seal on kõige täiuslikumad fossiilid selle ajaperioodi kohta Austraalias.

IMG_1286

Umpherston Sinkhole, Mount Gambier

IMG_1291

20170908_110513

Sunken Garden, Umpherston Sinkhole, Mount Gambier

IMG_1294

Alexandra Cave, Naracoorte Caves National Park

IMG_1299IMG_1313IMG_1329

20170908_125824

Are you a koala or a kangaroo… ?

Naracoorte´st sõitsime Adelaide´i, kus peatusime 2 ööd Glenelg Beach Hostel´is. Koht on väga basic, aga piirkond hea. Ümberringi on palju kohvikuid ja söögikohti ning ookean asub vaid paari minuti kaugusel. 8-9. sept Adelaide´s oli kõige parem temperatuur selle tripi jooksul. Lõuna pool oli vihmane ja külm ning üles põhjapoole sõites läks järjest palavamaks. Meelis lasi subarule uued rehvid alla panna ja ma käisin samal ajal endale uut reisikotti otsimas. Mõni aasta tagasi soetatud Lowe Alpine Cloud Peak ND 50 on väga hea, aga liiga väike – mahutavus 50L. Selle suur eelis on see, et kui kott on täis, jääb ta ikkagi käsipagasi mõõtudesse. Kui tahan aga, et “kogu elu” mahuks ühte kotti, siis pole see piisav. Uueks väljavalituks sai Deuter Aircontact 70+10 SL Rucksack. Mahutavus kuni 80L. Deuter on saksa firma, mis annab ülemaailmse eluaegse garantii. Kui kotil ilmneb mingi defekt, võin selle viia ükskõik, mis riigi Deuter´i esindusse, kus see parandatakse või asendatakse. Kui kahju ei lähe garantii alla, pakuvad nad parandamisteenust. Koti hind oli küll krõbe 340 aud (227 eur), aga parem investeerida väärt kraami, mitte osta odav ebamugav kott, mis heal juhul mõni aasta vastu peab.

20170909_125835

#backpackerlife

Adelaide´st põhjapool asub Port Augusta linn, kust algab 2723km pikkune Stuart Highway. Maantee teine ots asub Darwinis. Port Augusta´st põhjapoole liikudes jääb lähedusse mitu soolajärve. Kuulsamad on küll Lake Gairdner ja Lake Eyre, aga piirdusime konkreetselt tee äärde jääva Lake Hart´iga – samuti väga heade review´dega soolajärv, mis on aga mingil põhjusel vähem tuntud. Võib-olla jääb oma väiksusega suuremate varju. Igatahes, asub see kohe teeäärse puhkeala kõrval. Jõudsime pimedas kohale, ööbisime telgis ja päikesetõusu ajaks vedasime end järvele 🙂

DSCN2761

5* telkla Lake Hart kõrval

DSCN2764

Hommikuvaade…

DSCN2768

Sunrise @ Lake Hart

20170911_064350

niii külm sool on :S

DSCN2773

20170911_064359Järgmine peatus – Coober Pedy, maailma opaali pealinn. Coober Pedy piirkonnast tuleb ligi 70% kogu maailma opaalist. Lisaks opaalikaevandustele on linn tunnustatud oma maa-aluste majutusasutuste tõttu. Meie ööbisime Radeka Downunder Underground motellis, kus oli valida nii maa-aluste kui ka -pealsete tubade vahel. Loomulikult kasutasime võimalust ööbida maa-all. Õhk oli jahe ja värske. Motelli administraator küll soovitas ülemisi tubasid, sest jube tüütu olevat wc-sse ja duši alla minekuks koguaeg trepist üles minna. Kui ma õigesti mäletan, siis maksime toa eest mingi 80-90 aud. Julgen soovitada küll. Linna lähedale jääb 15 000 ha suurune ägeda maastikuga Breakaways Conservation Park, mis on olnud võttepaigaks mitmetele filmidele, kaasa arvatud “Mad Max Beyond Thunderdome (1985). Söögikohtadest tooksin välja ülimaitsvate toitudega John´s Pizza Bar and Restaurant. Coober Pedy´st lahkudes sihtisime juba 750km kaugusel asuvat Ulurut.

DSCN2784

DSCN2790

Big Winch Scenic Lookout, Coober Pedy

DSCN2794

DSCN2793

8m kõrgune The Big Winch ehitati 1970ndal aastal, et mälestada opaalitööstust. Originaal hävines 1986 a., kuid see taasehitati peagi.

DSCN2792

DSCN2799

Breakaways Conservation Park

DSCN2803

Salt & Pepper, The Breakaways

12. sept õhtul jõudsime Uluru – Kata Tjuta National Park´i piirkonda. Jõudsime nii hilja kohale, et ööbisime esimese öö umbes 50km kaugusel telgis. Järgmisel hommikul läksime päikesetõusu vaatama Ulurule (nim ka Ayers Rock). Rahvuspargi 3-päevane pilet maksab 25 aud. Läbides 10,6km pikkuse raja, tegime kuulsale kivile ringi peale. Täitsa tore on ta iga nurga alt ära näha, aga mingeid hingematvaid vaateid seal nüüd ka ei olnud. Siiski, kui juba nii kaugele minna, siis tasub see rada läbida ning kuulsa Uluruga lähemalt tutvuda. Peale pikka ja palavat jalutuskäiku viisime oma asjad Yulara´s asuvasse Outback Pioneer Hotel and Lodge´i. Yulara linnake asub Ulurust umb 20km ja Kata-Tjutast 53km kaugusel. Peale lõunasööki sõitsime Kata Tjutale, nim ka The Olgas. Seal läbisime 7,4km pikkuse raja ning natuke eemalt vaatasime päikeseloojangut, mille ajal Kata Tjuta justkui hõõgus. See oli tõeliselt ilus. Kui neid erinevaid radasid võrrelda, siis The Olgas oli mitmekülgsem ja huvitavam. Pikk maa seljataga, jõudsime oma jahedasse air con´iga tuppa, käisime pesus ja tegime mõnusad külmad õlled. Lõpuks olimegi jõudnud oma tripi peasihtkohta.

Uluru:

DSCN2811

Päikesetõus Ulurul

DSCN2813

DSCN2819

The Sun has risen. Vasakul on näha ka linnulennult umb 40km kaugusel asuvat Kata Tjutat

20170913_065904

Kohustluslik pilt maailmakuulsa punase kiviga keset kõrbe

DSCN282220170913_094550IMG_1461DSCN2842DSCN2832DSCN2834DSCN2838

Kata Tjuta:

DSCN2848IMG_1520IMG_1530

DSCN2861

tsau!

20170913_173739IMG_1543

DSCN2874

Sunset @ Kata Tjuta

IMG_1556

DSCN2877

Flaming red rocks

Järgmisel päeval sõitsime 303km Yularast Watarrka Rahvusparki, kus asub asub Kings Canyon. Mitme matkaraja seast valisime välja 4,8km pikkuse South Wall return walk´i. Kanjoni servad on kohati 100m kõrgused ja vaated… üsna kivised 🙂 Ööseks jõudsime Alice Springs´i, kus aga kaua ei peatunud ja juba hommikul asusime uuesti teele. 403km pärast jõudsime Karlu Karlu / Devils Marbles´i kivihunnikute juurde. Need on hiiglaslikud graniidirahnud, mis on moodustunud erosiooni toimel. Peale seda liikusime veel põhjapoole kuni pimedaks läks. Sõime Tennant Creek´is õhtust ja valisime pikalt ööbimiskohta. Majutusasutused olid selles piirkonnas kas mõttetult kallid või liiga kaugel. Täiesti juhuslikult leidsime aga Banka Banka Station ´i. Google´ja Tripadvisor´i hinnang kohale oli kõrge, helistasime ette ja sõitsime tunniga kohale. Telkimisala maksis 20 aud, saime sooja dušši alla ning hommikul kaameleid toita.

20170914_141455

Kings Canyon

20170914_142449

20170914_144207

must sit here!

DSCN2882

Devils Marbles

20170915_160023

Veel suuri kive

20170915_153534.jpg

IMG_1638

Kivikunn

20170916_094028

Outback camels @ Banka Banka Station

Banka Banka Station´ist edasi liikusime 572km kaugusel asuva Katherine´i poole. Värskendava vahepeatuse tegime Mataranka Thermal Pool´is ja õhtuks jõudsime Katherine River Lodge motelli. Hakkasin riideid pessu viima ja vaja oli nelja 1 dollarilist münti. Mul oli kahene, mis tuli lahti vahetada. Motelli wifi alas istus paar noormeest ja läksin küsima, kas neil on äkki raha lahti vahetada. Euroopast pärit päkker (riiki ei mäleta) andis mulle puuduoleva mündi ja keeldus kahest vastu võtmast. Muuseas küsis ta ka: “Are you here for the mangoes?” Mina: “Hmm… mangoes?” Ta seletas, et mangohooaeg on algamas ja Katherine´i kanti on selleks puhuks tulnud palju seljakotirändureid kohale. Oli laupäev. Ta ise plaanis minna esmaspäeva hommikul tööagentuuri Job Shop, et end seal kirja panna, ja soovitas huvi korral sama teha. Meie roadtrip oli lõpusirgel ja tahtsin veel enne Aussist lahkumist tööd teha. Ideaalis olingi avatud sellistele lambitööotsadele – teha midagi uut kogemuse ja lihtsalt mõningase lisaraha teenimise eesmärgil. Otsustasime proovida, aga otseselt ei arvestanud sellega. Pühapäeva hommikul tegime igaks juhuks check-out´i ära, juhuks kui vahepeal ümber mõtleme. Käisime Nitmiluk National Park´is Edith kose all ujumas ja õhtuks sõitsime siiski tagasi Katherine´i.

Esmaspäeva hommikul kella 8 paiku külastasime Job Shop´i. Täitsime ankeedid, esitasime CV-d ning ütlesime, mida otsime: farmitööd, eelistatavalt masinate peale. Jäi mulje, et šansid tööd saada on üsna suured, sest meil mõlemal olid head kogemused ette näidata. Tööotsijaid oli aga listis palju ning midagi kindlat meile ei lubatud. Paar tundi hiljem agent helistas ja palus enam-vähem lähipiirkonnas olla. Sõitsime Lichfield National Park´i ja õhtuks jõudsime Darwinisse, mis asub Katherine´st umb 300km kaugusel. Aussi mõistes on see lähedal.

Võib öelda, et Darwinisse jõudmisega lõppes meie üle 7500km pikkune roadtrip mööda Austraaliat. See oli äge! Austraalia on tohutu suur ja mitmekülgne. Ulurule soovitan minna ikka autoga, mitte lennukiga, sest teekond ise on juba niivõrd väärt kogemus. Loomulikult on väga oluline, et sõiduvahend vastu peaks. Tanklaid on sel teel piisavalt, seega lisakanistrit pigem vaja ei ole, kui just ära ei eksi. Mobiililevi on äärmiselt katkendlik. Et keha ergutada ja tagumik autoistme kuju ei võtaks, käisime mõnikord õhtuti jooksmas või tegime jõuharjutusi. See annab energiat ja aitab peale pikki sõite säilitada hea enesetunde.

20170917_123518

Õnneks olid krokodillidel kõhud täis

DSCN2898

IMG_1680

Edith Falls, Nitmiluk National Park

20170917_132349

Edith Falls, Nitmiluk National Park

DSCN2894

Hiiglaslik termiidipesa, Magnetic Termite Mounds, Lichfield National Park. Termiidipesasid on Põhjaterritooriumil tohutult palju, nii pisikesi kui suuri.

DSCN2921

Buley Rockhole, Litchfield National Park

DSCN2918

DSCN2901

mõnuuus koht, kus ujuda

IMG_0023

Florence Falls, Litchfield National Park

Darwin

Esmaspäeval, 18nda septembri õhtul jõudsime Darwinisse ja peatusime nädalakese mu parima lapsepõlvesõbranna Alice´juures. Käisime koos 1-2. klassis. Siis aga Alice kolis ja läks uude kooli. Tollal oli see mõlemale traumeeriv, olime koos ikka korralikud patsaanid. Mälestused jäid aga eredalt püsima ning vahva oli koos meenutada kõiki neid lollusi, mis väiksena sai tehtud.

Põhjaterritooriumi ei saa külastada ilma krokodille nägemata. Tahtsime kohata neid vabas looduses ja et seda ohutult teha, võib näiteks võtta toreda tunniajase kruiisi Adelaide River´il. Darwini külje all asuv Spectacular Jumping Crocodile Cruise korraldab paadisõite 4 korda päevas, hinnaks 40 aud (26,5 eur) per face. Professionaalsed giidid toidavad krokodille pühvlilihaga. Õigemini, kõigepealt narritavad neid tükk aega, et kroksid veest välja hüppaksid ja alles siis annavad neile saagi lõugade vahele.

Darwinis on avatud aprillist oktoobrini neljapäeva ja pühapäeva õhtuti Mindil Beach Sunset Market. See on rannaäärne turg, kus on palju erinevaid söögikohti ja müüakse muud nänni. Meie panustasime heale toidule ja ei pidanud pettuma. Laupäeva õhtul läksime Alice´i ja ta sõpradega linnapeale, kus miskipärast peatusime väga kirevas geiklubis Throb.

Darwin on aga üldiselt üks jube palav koht, kus olla ja mõtlesime, et miks küll inimesed seal elada tahavad. Ometi peatusime ka ise seal mõnda aega.

Sama nädala neljapäeva hommikul võttis meiega ühendust Job Shop ja pakkus tööd arbuusifarmi, mis asub Darwini lähedal. Selleks, et tööd saada, pidime esitama veel soovitajad. Saime mõlemad puuvillatehasest väga head reference´d ning esmaspäeval ootaski meid uus töökoht.

DSCN2959

Rand Darwinis, kus ujuda ei soovitata, sest võib kohata näljaseid krokodille ja mürgiseid meduuse

IMG_0005

Mindil Beach Sunset Market

DSCN2937

Oii… kesse tuleb

DSCN2944

DSCN2932

DSCN2947

Noh paksuke, kõrgemale pead hüppama

DSCN2955

Orjapäev arbuusifarmis

Päev enne töö algust läksime kohta üle vaatama, sest nad pakkusid ka majutust. Kuna olime taas saamas tööinimesteks, siis eelistasime otsida oma elamiskoha, et mitte liiga kauaks Alice´le jalgu jääda. Majutus, mida Cormack Farm pakkus oli üle ootuste kohutav 😀

Farmi jõudes võttis meid vastu üks omanikest, Ruth. Näitas suuna kätte, kus ööbimiskoht asub ja ütles, et kui valmis oleme, siis vaataks dokumendid üle. Juba eemalt nägi Meelis nööri peal tumedaks tõmbunud sokke, mille aukudest päike läbi paistis ning lausus: “Nende sokkide omanikuga ma küll koos elama ei hakka.”

Vaatasime siis lähemalt…

IMG_0024IMG_0025IMG_0027

IMG_0028

Need ülemised pruunid padjad kuulusid selle hurtsiku ainsale elanikule

IMG_0030

t ü l g a s t a v

Selle peldiku eest oleks siis küsitud meilt 100 aud (66,3 eur) nägu nädalas. Tänasime viisakalt ja ütlesime perenaisele, et me otsime endale ise elamise. Ta tegi imestunud näo ja lausus, et juu jah see pole paaridele just kõige parem koht, aga me võime sinna magamisruumi oma nurga eraldada. Ta isegi ei saanud aru, et tema pakutav majutuskoht polnud elamiskõlblik ja me poleks sinna isegi tasuta jäänud. Liikusime pabereid üle vaatama ja Ruth lisas ametliku jutu sisse, et neil on juba poolteist kuud üks prantsuse paar tööl olnud. Väidetavalt jube laisad ja aeglased inimesed, kes koguaeg ainult vaidlevad vastu. Kunagi töötas nende juures 3 aastat ka üks eesti noormees, kellega nad jube rahul olid ja keda nad taevani kiitsid.

Lisasin end mõnda Darwin buy swap sell facebooki gruppi, kuhu postitasin majutuse otsimise kuulutused. Natukese aja pärast leidsimegi endale sama raha eest väga korraliku kodu, suure magamistoa, oma vannitoa ja wc-ga. Majas elas üks naisterahvas oma 7-aastase poja, kahe koera ja kolme kanaga, kellest üks jooksis mööda elamist vabalt ringi ja ilmselt pidas end ka neljakäpaliseks. Perenaist ja ta last enamjaolt kodus ei olnudki, ainult õhtuti nägime neid.

IMG_0058

Koduloomad

Farm asus kodust umb 50km kaugusel ja tööpäev algas kell 7.00. Jõudsime natuke varem kohale ja tutvusime teiste töötajatega. Prantsuse paar tundus väga tore ja nad hoiatasid meid ette, et bossid on äärmiselt ennasttäis ja karjuvad koguaeg. Muide nad elasid farmi alal, aga mitte selles hurtsikus, vaid oma autos.

Meelis saadeti esialgu traktoriga põllule, kus nad mingeid voolikuid kokku rullisid. Hiljem tuli ta packing shed´i, kus minagi olin. Packing shed nende mõistes oli selline varjualune, kus arbuusid olid uhkelt katuse all ja meie pidime tööd tegema päikese käes, 40 kraadises kuumuses. Voltisime ja klammerdasime kokku suuri pappkaste, mis saadeti tühjalt põllule. Arbuuse täis laotud kastid toodi tagasi shed´i. Muidu panevad korjajad saagi ikka õigesse kasti, aga mõned olid ilmselt kiirustades valesti pandud või siis oli kast poolik ja pidime jagama selle sisu teiste kastide vahel. Nt S, M, L ja XL arbuusid ringi tõstma. Kindlasti väga ettevaatlikult, et hellad viljad põrutada ei saaks. Lisaks suurusele määras arbuusi sihtkoha ka see, kas ta oli seemnetega või seemneteta, kas ta oli päikesepõletuse saanud või mitte.

Forklift´iga sõites ignoreeriti seal igasuguseid ohutusreegleid. Nähes, kuidas prantsuse paar seal ringi kimas, jäi mul karp lahti – inimeste vahel, kõrged kõikuvad koormad peal. Oli hetki, kus kastide vahel kummardades ootamatult avastasime, et mõni selline torn kõigub kohe kõrval. David, teine boss, saatis ka minu tõstuki peale, millel oli juba 4 korrust kaste peal. Iga forklift on pisut erinev ja uue masinaga harjumiseks kulub natuke aega. Seal oli aga koguaeg nii jube kiire. Torn kõikus mis jube, aga õnneks maha ei lennanud midagi. Turvavöö kohta käratas, et ma ei paneks seda peale: “farmis pole vaja, meil on kiire!” Panin ikka. Uut laadungit peale võttes tuli õpetama, kuidas ikka veel kiiremalt saab ja selle asemel, et midagi tõhusamaks teha, ajas mu just segadusse. Kuna ta rääkis käskival ja karjuval toonil, siis jäin talle otsa vaatama ja mõtlema: “Wtf, misasi sa oled?” Minu silmis ilmselge põlgus, käratas ta nüüd: “What are you looking at!? Faster, faster, we don´t have all day!” ning marssis minema. Tõbras.

10 tunnise tööpäeva jooksul oli meil 1 paus, 45min. Külma joogivett seal saada polnud, jõime pudelite viisi sooja kraanivett. Vedelikupuudus oli nii suur, et mul polnud vaja isegi wc-s käia enne kojujõudmist. Jumal tänatud, sest ma isegi ei tahtnud näha, milline see kemmerg seal oli 😀

Need 2 prantslast olid aga ühed töökamaid inimesi, keda ma Aussis kohanud olen. Nad üritasid kõike teha kiiresti ja korralikult, mõtlesid kaasa, kuidas paremini saaks. Küsisime neilt, miks nad seal töötavad? Sellist tööd ja kohtlemist taluda, eriti veel nii väikese palga eest? Nende jaoks oli see esimene farmitöö, kus maksti tunnipalka, mitte tükitasu ning nad tahtsid oma farmipäevad kokku saada. Rääkisime neile ilusatest kohtadest, kus on mõistlikud töötingimused, meeldivad bossid ja peale selle, makstakse veel rohkem raha ka. Nendesugused töömesilased kindlasti leiaksid kindlasti midagi paremat.

Aga miks me ise veel seal olime? Kui juba tuldud sai, olime selle jubeda päeva lõpuni. Lisaks, kuna absoluutselt kõik selle koha juures oli nii halb, siis see tegi lausa nalja. Või noh, mul oli naljakas, Meelis tundus pigem šokis olevat. Lihtsaks tegi olukorra see, et meil polnud vaja rohkem farmipäevi ja raha oli piisavalt kõrvale pandud, nii et võisime sealt iga kell muretult ära jalutada.

Järgmisel päeval pidime oma täidetud paberid farmi ära viima. Kuna me nagunii sinna sõitsime, mõtlesime, et vaatame siis, mida see teine tööpäev ka toob. Enne alustamist toimus väike koosolek, kus David rõhutas, et kõike tuleb ikka kiiresti teha ja korjajad ei tohi pisemaid arbuusikesi põllule jätta, need tuleb ka ära korjata. Hop, hop, tööle! David hakkas meid põllule saatma, traktoritega sõites kilesid eemaldama. Kuidas seda teha, pidime oma loomulikust intelligentsist oskama. David: “What!? You want me to show you?” ning hakkas juba traktorite poole ruttama kui Meelis ta kinni pidas ja teatas, et tegelikult me lahkume.

Ja nii saigi läbi see halb unenägu, mis veel nädalateks kummitama jäi.

Prantsuse paariga vahetasime kontakte. Hiljem kuulsime, et meiega samal päeval quittisid veel 2 sakslast, kellel tegelikult oli üldse esimene päev ning prantslased ise lahkusid sama nädala reedel. Eelneval õhtul küsisid nad 20% palgatõusu, mida nad loomulikult ei saanud. Kannatlikel prantslastel sai lõpuks villand ja otsustati quittida järgmise tööpäeva kõige kiiremal kellaajal. David kutsus neile politsei, sest nad ei lahkunud farmi alalt piisavalt kiirelt. Politsei ei tulnud.

IMG_0046

Siin on 2 korrust kaste forklift´i peal, 2 tuli veel peale võtta

IMG_0044

Sellised vahvad tornid siis

IMG_0050

Otse poodi arbuusi ostma

Manbulloo Mangoes

Pärast arbuusifarmist lahkumist kirjutasin Job Shop´i. Kirjeldasin lühidalt meie halba kogemust ja ütlesin, et me endiselt sooviksime tööd, kui see nende kaudu veel võimalik on.

Vahepeal panime Subsiku müüki, et selle enne Aussist lahkumist saaks maha müüdud. Nõudlus on Põhjaterritooriumil suur ja Meelise telefon oli kõnedest/sõnumitest punane. Autot enne potentsiaalse ostja kohalesaabumist üle vaadates selgus aga, et vesi on hakanud paisupaagist kaduma. Tegelikult polnud me üldse arvestanud, et auto nii ruttu müüdud saab, meil oli seda veel vaja. Ostja oli endiselt huvitatud ja leppisime kokku, et müüme mõne päeva pärast. Õnneks selgus, et viga polnud mitte head gasket´is, vaid üks väike voolik lekkis, mille Meelis oskas ise ära vahetada.

Juba varsti pakuti uut töökohta Manbulloo Mangoes mangofarmis, Katherine´i lähedal. Pidavat olema väga hea ja professionaalne firma, üks Austraalia suurimaid mangokasvatajaid. Õhtul pakkisime asjad ja asusime taas teele. Subsiku huviline jäi ootele.

Hommikul käisime Job Shop´st läbi, kus agent andis meile uue töökoha jaoks vajalikud dokumendid ja teatas ka, et nemad enam Cormacki farmi kedagi ei saada.

Manbulloo Mangoes mangofarmis algas induction e sissejuhatus kell 8.00. Meiega alustas samal päeval veel 3 päkkerit, teised olid seal tööl juba eelmisest nädalast, kui algas mangode korjamine. Meelis pandi chaser bin-i peale. See on traktor, mis toob mangokastid põllult shed´i. Uuem air con´iga sõiduvahend. Minust sai pakkija/sorteerija. Koolitusel räägiti erinevatest mango defektidest ning näidati ette, kuidas töö käib. Lisaks rõhutati ohutusreegleid. Kõik oli professionaalne ja ülemused megasõbralikud. Peale arbuusikat hindasime seda kohe eriti. Koolituse lõpus alustasime tööga. Mulle anti isikliku koodiga käepael. Iga pakitud karbi peale läheb kleeps, kus on näha ka, kes selle pakkis. Nii saavad nad silma peal hoida pakitud kastide arvul ja kvaliteedil. Keegi tagant ei kiirustanud, aga iga päev ilmus nimekiri, kust sai vaadata, mitu kasti keegi pakkis. Sellele, kes 5 päeva kõige rohkem pakib, pandi välja 50 aud preemia.

Manbulloo Mangoes farmis on ligi 41 000 mangopuud. Korjajad on kohale toodud Vanuatult ja osa neist käib seal juba aastaid hooajaliselt tööl. Neile on tehtud Cherry Picker´i load – masin, mida mangode korjamiseks kasutatakse – ja nad saavad tükitasu, mis kuuldatavasti pole sugugi paha. Üks bin kaalub ligi 500kg ning neid tuuakse shed´i päeva jooksul 100-220. Arv järjest kasvas. Mangod pidid korjatuna veel ühe ööpäeva seisma, enne kuni nad sorteerimis- ja pakkimisliinile pandi, sest siis tulevad defektid ja mango sap välja. Seega korjati iga päev mangod, mida järgmisel päeval pakkima asuti. Mangod valati bin´ist vette ja pritsiti mingi ainega üle. Seejärel liikusid need lindil edasi sorteerimisse, kus eemaldati “bulk” ja “reject” gruppi kuuluvad mangod. Ilusad “premium” mangod jätkasid liinil ja kukkusid kaalu järgi vastavasse tiirlevasse kasti, kust pakkijad nad ilusti karpidesse sättisid. Muusikat kuutata ei tohtinud ja omavahel eriti juttu ajada ei õnnestu. Sorteerimine ja pakkimine on üksluine liinitöö, mis pikapeale hakkab ajudele.

Mango sap on tugevalt happeline vedelik, mis mangosid puult eemaldades viljast välja hakkab tulema. Mangodega töötades puutub sellega paratamatult kokku ning tulemuseks võib olla väga karm mango rash e mango lööve. Allergia või tundlikuma nahaga inimene võib lõpetada haiglas. Kes soovib, võib googeldada “mango rash” ja näha, milline see lööve välja näeb. Mina pääsesin üsna kergelt, kuigi käed sügelevad praegugi, 11 päeva peale töölt lahkumist. Naha kaitsmiseks määrisime mingit salvi peale.

Kokku töötasime seal 2 nädalat. Tööpäeva pikkus oli 8-12h, keskmiselt 10h päevas. Viimased päevad läks kauem, sest mangosid korjati iga päevaga aina rohkem. Lõuna oli 30min ja pausid 15min pikkused. Pause oli 2-3, olenes kui pikk tööpäev oli. Seda, mis kellani läheb, ei teadnud me kunagi. Võisime seda ainult aimata järelejäänud bin´ide arvu järgi. Minu ja Meelise tööpäeval algasid ja lõppesid erineval ajal. Kas ja millal puhata saab, seda seal pikalt ette ei teatata. Pakkijatele öeldi 2 päeva ette, et vist tuleb 2 vaba päeva.

Pakkija/sorteerija palk on hooajatöölise miinimum ehk sama, mis oli arbuusikas (22,86 aud/h), aga neid kohti ei anna võrreldagi. Meelis sai tiba rohkem, sest töötas masina peal. Tunde saab hulgi, aga miinuseks on flat rate süsteem e ületunnid on tavatasuga. Sellegi poolest sai seal suhteliselt lühikese perioodi jooksul hea summa teenida.

Üldiselt võib öelda, et Manbulloo Mangoes on korralik koht ning vedas, et veel enne viisa lõppu sellise farmitöö peale saime. Mangohooaeg alles algas ja ootel pidi veel väga palju päkkereid olema. Kuigi jah, eks seal olid omad miinused ka.

Koduks oli juba tuttav Katherine River Lodge Motel, kus saime 300 aud eest nädalas toa eraldi vannitoa ja wc-ga. Olemas oli ka külmkapp, veekeetja ja mikrolaineahi. Ühisköök oli pisike, räpane, asiaate täis ning toiduvalmistamiseks sobivaid riistu seal eriti polnud. Kokkasin seal vaid korra ja ülejäänud aja sõime lõunaks võikusid ja jogurtit. Paar nädalat niiviisi elada pole hullu 😀

IMG_0072

Siin toimub mangode esimene sorteerimine

IMG_0065

Packing shed

IMG_0070

Lindil liikuvad mangod kukuvad kaalu järgi kindlasse tiirlevasse bin´i. Karpi pakitakse kas 22, 20, 18, 16, 14, 12 või 10 mangot.

20171011_160034

IMG_0076

Suurem osa Manbulloo mangodest lähevad üle Austraalia Coles´i supermarketitesse, osa läheb ka ekspordiks

IMG_0075

Peale viimast tööpäeva sõitsime nädalavahetuseks Darwinisse, kus oli vaja veel enne äralendu mõned asjad korda ajada. Nt sai lõpuks maha müüdud Subsik, 1500 aud eest. Auto pidas tõeliselt hästi vastu, kuid seda tänu Meelise oskustele. Ööbisime selle sama kanadega naise juures ja 16.okt õhtul, päev enne mõlema esimese aasta Working Holiday viisa lõppu, lendasime Balile 🙂

IMG_0087

Chick getting ready

IMG_0089

Blogikirjutamine Elsa seltsis

IMG_0098 (2)

First year in Australia finito. See you later, Australia 🙂

IMG_0100

Off to Bali

Tänan lugemast! 🙂

Turn Your Dreams into Action

2 Comment on “Keskelt läbi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: